Painaja

Mul on sõber kes mind külastab,Tengo un amigo que me visita,

Keset ööd kui teised magavadEn medio de la noche cuando los demás duermen,

Astub küsimata sisse taas,Entra sin preguntar de nuevo,

Ei iial koputa.Nunca golpea.

Istub voodil, ise must kui ööSe sienta en la cama, tan oscuro como la noche,

Vaid silmadega minu hinge sööb,Devora mi alma solo con la mirada,

Kõrvus kumiseb kui hirm mind haarab,Resuena en mis oídos cuando el miedo me atrapa,

Jään kaitsetuna lebama.Quedo desprotegido y acostado.

Ja jälle...Y de nuevo...

Keset ööd, ta kapi ukse julmalt lahti lööbEn medio de la noche, abre bruscamente la puerta del armario

Ja roomab vaikselt minu sängi taas,Y se arrastra silenciosamente de vuelta a mi cama,

Ta on mu painajaÉl es mi pesadilla.

Keset ööd, ta oma küüned mulle hinge lööbEn medio de la noche, clava sus garras en mi alma

Ning ennast minu unest paksuks sööb,Y se alimenta de mi sueño,

Nii hakkan segi minema.Así que comienzo a enloquecer.

Võibolla tunneb ta end üksinda,Quizás se siente solo,

Ja loodab et ma tema sõbraks saan,Y espera que me convierta en su amigo,

Või olen tema salaarmastus,O soy su amor secreto,

Kuid häbist ei saa sõnu suust.Pero la vergüenza no le permite hablar.

Tal ei ole plaanis vastataNo tiene intención de responder

Kui tummalt hääletuna karjun ma,Cuando grito en silencio,

Kes oled sa, mis on su mõtetes,¿Quién eres, qué piensas,

Miks ennast sa ei paljasta.Por qué no te revelas?